Nonii. Tänane hommik algas väikest viisi pingeliselt. Perekonna Volvole oli eelmisest nädalast vähe kütust sisse jäänud ja Teine Pool kartis kas sellega ikka tööle jõuab ( auto enda kompuuter näitab suht ebatäpselt kütusejääki ja põhjust närvata oli). Alternatiivina vaatasime hommikul taskulambi valgel meite Opeli õlitaset - too oli täitsa metsas omadega, isegi miinimumi ei andnud kätte. Metsa Hääl tegi küll igast vigureid. Valas õli juurde ja lasi mootoril käia aga sellest polnud kasu. Diagnoos : see auto sõidab veel ainult heal juhul remonditöökojani.
Seega asusime teele peaaegu tühja paagiga volvoga, mis ise väitis, et tal jagub seda ollust veel 110 ks kilomeetriks. Noh poole tee peal väitis ta et jätkub 80 ks ja selle väite juurde jäi ta ka kuni bensiinijaamani, kus talle meite viimaste pennide eest 20 liitrit kütet juurde nõristati. Miks viimaste pennide eest ? Sellepärast, et kohalik pank pole ikka veel suutnud Teisele Poolele pangakaarti edastada, kuigi pangaarve sai avatud juba esimesel oktoobril. Ja ilma kaardita ei saa raha kätte arvelt, sest pangakontor on ainult kella 1400 ni lahti. Noh täna Teine Pool meilib panka, sest Metsa Häälel on tuline kahtlus, et see kaart on kuskil olemas aga lihtsalt meile teatada on unustatud.
Muidu hommikune linnasõit oli lõbus. Esiteks ei raatsinud Hääle kütet klaaside sulatamisele kulutada, vaid tegi seda peopesadega, sest kaabits seda jääd ei võtnud. Pihkudega väike pilu sisse sulatatud hakkasime sõitma. Vaikselt klaasile kuumust suunate. Paari kilomeetri pärast varises jääsein raske ohkega klaasilt ja edasine sõit oli lillepidu juba. Ainult igaks juhuks sai hoolega kütust säästetud - raadio väljas ja alla mäge ainult inertisga sõidetud. Muidu sõita oli kena. Hääl sõitis stabiilselt 80 kuni 90 ga ( teel ongi kiiruspiirang 80 ) kuni 10 kilti enne linna mingi kohalik jalgu jäi, kes 60 ga sõitis. Hääl sõitis tal kuulekalt sabas ( tee on siin kitsas ja käänuline - möödasõit pole mõistlik manööver) ja naeris, et vist kardab mingit olematut jääd ja kirus, et küll need talvekummid pakuvad kehvapoolset haaret kuival asfaldil.
Viinud Teise Poole ilusti tööle, alustas Hääl tagasi sõitu. Vahepeal oli valgeks läinud ja hääl sai nägijaks. Maantee oli tõsiselt jääs. Pool teed linnas koduni oli tõsiselt kaetud kena läbipaistva jääga ja teeservades olid armsad lumevaalud. Ülejäänud tee oli parem aga ka libe. See mida Hääl pidas halvaks pidamiseks kuival asfaldil oli tegelikult hea pidamine kiilasjääl. Sõnaga Hääl leidis, et öösel pimedas on kõik teed ühesugused hallid aga päeval kui jää sulle vastu sillerdab on hirmul suured silmad ja koju tagasi sõitis Hääl juba märksa ettevaatlikumalt ja aeglasemalt kui linna :).
Muide Soome liiklusest üks lõbus tõik. Hääl on juba korduvalt märganud, et kohalikud ei anna vöötraja ääres olevale jalakäijale teed ja et viimased seda väga ei ootagi. Kui Hääl on paar korda vöötraja ääres seisma jäänud on jalakäija häält vaadanud imestusest , üllatusest ja tänulikkusest nõretava pilguga ja siis ettevaatlikult üle tee hiilinud nagu oleks Hääl rooli taga varitsev maniakk, kes kohe gaasi annab kui inimene teel on. Hääl küsis selle fenomeni kohta perenaiselt ja too ütles, et Soomes õpetatakse autokoolis teisiti kui meil. Autojuht peab seisma jääma ja teed andma siis kui jalakäija on juba vöötrajale astunud. Kui viimane alles tee ääres seisab siis pole peatuda vaja. Samas Häälele tundub, et jalakäijad ei julge mitte seda jalga vöötrajale panna ja ootavad pigem kuni auto mööda sõitnud on ...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti